Koolikirjand: Minu päev.

Tsau, sõbrad! Mul seisab juba pea kuu aega pooleldi valmis postitus sellest, kuidas me siia jõudsime. Mu sisemine Monk ei luba olevikust rääkida, enne kui enneminevik kajastatud. Täna mõtlesin, et keda see ikka huvitab, kuidas me siia tulime, tahetakse teada, kuidas me siin oleme. (Kuigi!, teekond oli ka tore, niiet võibolla saab see postitus ikkagi ükskord ka valmis).

Kevad! Mandlipuude õitsemisaeg hakkab juba läbi saama. Päike käib igatahes juba kõrgemalt ja öösiti pole enam nii külm ka. Vihma on siiani siiski vaid paar korda sadanud. Ootame huviga, millal see vihmaperiood hakkab.

Meil läheb praegu päris hästi. Alguses, kui Hispaaniasse jõudsime, oli mõnus rahulik aeg, kui me lubasime endale puhkust. Sõitsime igalpool ringi ja tšillisime niisama. Siis tuli räige kodu- ja sõprade igatsus ja stress uue kodu otsimise pärast. Siis tuli rutiin ja rahulolematuse igast jamade pärast. Ja nüüd on see aeg, kus kõik enam-vähem paigas (või siis jamad lihtsalt ei kõiguta enam). Eile kõndisime oma tavapärast rada auto järgi. Siin on päris hull parkimiskohta leida, seega me väga ei pingutagi ja paneme kohe heaga kaugemale, kus tavaliselt kohti on ja keegi sind päris ära ei rihi (küljepeegli kate on juba korra puru sõidetud, sest – kitsad tänavad ja meie autol ei saa peegleid kokku pakkida). Niisiis. Kõndisime auto poole ja ma tundsin hetkeks, et vau, polegi paha. Päike paistab ja päris mõnus on nii. Viimasel ajal olen üldse rohkem enda kodulinna avastamas käinud ja mis enne tundus kole (nt koleehitised mere ääres või tüütud poolpaljad turistid), polegi nii hirmus enam. Hakkan vist harjuma.

Missugune me päev siis välja näeb? Ärkame u 10, lapsed 8. Ega need viimased tund-poolteist just magamiseks kvalifitseeru. Aga voodi on mõnus ja polegi väga lihtne tõusta, kui alles poole öö pealt magama saad.

Aiandushooaeg alga! Meie terrass on küll väike, aga mõned maitsetaimed ikka mahutab ära. Paar nädalat tagasi lõikasin hibiskused ka tagasi. Vist jäin hiljaks ja vist sai liiga palju võetud. A eks näis, mis neist saab. Siin ei saa ju aru, mis aastaaeg on.

Siis sööme hommikust ja teeme veits tööasju. Lapsed peavad sel ajal ise hakkama saama, sest kooli me neid veel pole saanud panna, sest üllatus-üllatus, selleks vajaliku paberimajanduse ajamine võtab aega. Jaanuaris täitsime kõik paprad kenasti ära, printisime väja ja tegime veel sada imet, et teada saada politsei maja ukse pealt, et meil, Benalmadenas on Tiigrihüpe käsil. Kõik appointmentid tuleb veebis bronnida ja loomulikult on ootejärjekord kaks kuud. Sellest võib veel ainult unistada, et paberid, mida sai küll internetis eeltäita ja printida, saaks ka elektrooniliselt ära saata ja identida. NIE tegemise ajad saime veebruari lõppu-märtsi algusesse. Mis tähendab, et nibin-nabin oleksime jäänud hiljaks kooli avalduse esitamisega, mis tuleb teha 1.märtsil. Ja muidugi kõige parem on see, et empadronomiento ehk sissekirjutus tuleb ka veel enne seda ära teha ja jällegi, ei mingit elavat järjekorda. Aja sain 15.aprilliks!!!  Niiet, suvakas see koolijärjekord, mille pärast me nii palju põdenud olime. Niikuinii saame sinna, mis üle jääb, kuna sissekirjutus on nii hilja tehtud.

Mõnel paremal päeval on lausa nii soe, et jope või pusaga hakkab liiga soe ja jäts on must have.

Umbes 15 sööme lõunat. Kohalikud söövad enamasti kl 14. Nii lahe on vaadata, kuidas täpselt kl 14 langevad poodidele aknakatted ette ja kõik vudivad kohvikutesse või kodudesse lõunale. Või siis väiksemad lapsed tulevad samal ajal koolist ja abuelad-abuelod on juba värava peal toidulõhnadega (enamasti friteeritud kala või mereannid) vastas. Mulle ikka meeldib elada linnas, kus inimesed ja sagimine ümberringi.

No ja siis on vaba aeg. Teeme trenni, käime poes ja lastega tõuksidega parkides või mere ääres sõitmas. Tõukekad on siin üsna popid. Eriti veel sellised, mis osaliselt elektriga käivad – hea mäest üles saada, sest mägesid siin on, kõvasti.

Õhtusöök on meil ikka väga varajane, kuskil 19-20. Kohalikud hakkavad alles 21 ajal minekule sättima. Enne 20-21 söögikohti naljalt ei avatagi va. mäkk jm burksi-, kebabi- ja pizzakohad. Niiet, kui oled harjunud varem sööma, siis söö kodus või nälgi. No nii hull pole tegelt. Saiakeste ja churroste kohvikud on ikka ka lahti. Aga naabrid hakkavad nõudega enamasti siis kolistama, kui me juba neid peseme ja lapsi magama paneme (20.30-21). Ja seda on ka väga hästi tunda, kui on reede-laupäev, siis on puhkepäevad ootamas ja möll ka suurem. Naabritel on tihti külalised, kes lahkuvad enamasti u kl 3. Koos pisikeste lastega!, kes muidugi selleks ajaks on juba surmani üleväsinud ja hüsteerias. Aga lapsed kohvikus kl 23 rõõmsalt ringi jooksmas, on täiesti tavapärane. Need kohvikud, mis aeg-ajal (veel tuvastamatutel aegade-põhjustel) meil vastastänavas kinni on, on alati lahti ja inimesed voorivad mööda tänavaid ja lärmavad. Tõega, lärmavad! Aga mind ei sega mitte teps. Võibolla ka selle pärast, et ma ei saa aru, mis räägitakse. Keegi ei jaura ega tülitse ka, enamasti ollakse rõõmsad ja ülevoolavad. Täitsa tavaline, et sa arutad oma asju sõbraga 50m vahet üle tänava karjudes. Seda ka nt 3 öösel. Normaalne. Eestis oleks vist juba keegi raudselt politseisse helistanud.

A üks öö oli meil siin ka politseihaarang. Midagi aru muidugi ei saanud, aga eks mingi narkovärk. Costa del Sol ju. Üks auto puistati läbi ja tüübid kuulati üle. Hull äktsion käis. Mu arust vähemalt. Kõik see 2 h, mis need kümmekond politsinikku seal passisid, vilkurid muidugi käisid. Peale seda hoidsid popsuvennad tükk aega meie kangialusest eemale. A nüüd nad rõõmsalt tagasi. Üleeile jälle naersid nii, et majad mürisesid vastu. Jääb vist mulje, et meil siin hirmus kriminogeenne värk, aga tegelt pole üldse. Väga rahulik ja tore neighbourhood.

Kodusadam

Tööpäevaõhtuti on aga hoopis teine pilt. Süüakse küll hilja, aga 23-24 on enamasti vaikus majas. Meie sel ajal vaatame seriaale – Westworld ja True detective ja Goliath (ja Sex and the City kogu hooaeg sai just ühelepoole, halleluuja) või lööme niisama aega surnuks.

Nädalavahetuseti käime tavaliselt kuskil pikemalt sõitmas. Eelmisel nädalavahetusel näiteks Tarifas ookeani ääres, sel nädalavahetusel emal-isal külas lõunasöögil. Nad ka ju kaugel, teises linnas 😛

OOkean. Tarifa on surfarite paradiis, sest tuul on kõva ja lained vinged.

Ok. Selline me päev on. Rohkem ei kirjuta. Õde mul juba ütles, et tal veel eelminegi postitus poole peal. Keeeegi ei viitsi nii pikki postitusi lõpuni lugeda. I dare you! 🙂 Ja kommenteeriga ka kas siia või meili või messengeri, saab veits omadega jutustada ja siis ma tean, kas pean siin aint monoloogi või keegi loeb ka 🙂

Meeleolumuusikat kah. Maitea, kas Eestis Rosaliat raadiotes lastakse, aga meie leidsime ta Apple Beats1 Radiost ja siin kah noored ümisevad (loe: laulavad kõva häälega) seda. Väga kõvasti ei julge mängida, sest sõnadest aru ei saa ja naabrite jaoks oleme nagunii mingid kahtlased tegelased Põhjast 😛 Üldiselt, ma ei tea kohalikust musast midagi. Naabritüdrukud igatahes kuulavad eranditult reggaetoni.