Buenaas! Que tal?

Meil läheb hästi! Blogipostituste tegemine ei suju just väga ladusalt. Piltide lisamine on paras pain in the ass. Ja sedasi need postitused ripuvad siin pooleldi valmiskirjutatult nädalaid. 

Siin on kõik nii koduseks juba saanud ja oleme rahul, et just selle linnakese oma elukohaks valisime. Tee siiani pole kulgenud konarusteta ja aeg-ajal kipub mõnel meist masendus peale, aga seda mitte niivõrd koduigatsuse pärast, vaid lihtsalt murest tuleviku pärast. Kas saame oma uue tööga hakkama ja kuidas saame elukorralduse kõigile sobivaks teha. Noh, võib vist öelda, et hetkel oleme jälle mäel. Õde aitab lapsi hoida, me saame rahus mingi osa päevast tööd teha ja nädalavahetusiti väljasõite korraldada.

GyBETXiPS7mqF3RkzLJv8g

Kevad. Kohalikud papid peatänaval hängimas.

Käisime hiljuti õhtusöögil, et tähistada rändlindude (loe: mu vanemate) suveks Eestisse tagasi lendamist. Külastasime esimest korda meie kodule kõige lähimat restot Los sabores de la abuela (tõlk: vanaema maitsed). See pole kindlasti nii vinge, kui me Kaldemäe sõprade koduresto, aga üsna kindel, et sellest saab meie lemmiksöögikoht, sest toit oli odav ja hea ja teenindus mõnus kodune. Omanikud tegelt hoopis Venetsueelast pärit, aga ka Venetsueela vanaemade söögid on supermaitsvad – eriti tapad. Friikaid ehk oli liiga palju kõige juures, aga lapsed tundsid sest ainult head meelt, sest nemad on meil uute maitsete ja toiduainete suhtes ikka äärmiselt ettevaatlikud. Igatahes, peale seda külaskäiku lehvitab grillmeister meile iga kord, kui neist möödume. Ja see on kuidagi nii südantsoojendav, sest tüüp on nii muhe tagasihoidlik, ei karju ega vehi, vaid sedasi moka otsast pomiseb tervituse. Nagu eestlane kohe.

fullsizeoutput_3a30

fullsizeoutput_3a32

Praetud yucca kariibikastmes, grillitud juust vaarikamoosiga, tostones (pretud plaatanid) salatiga, grillitud kana- ja sealiha köögiviljadega, palmisüdamike- ja avokaadosalat, lihapallid punases kastmes. Arepitad (rebitud lihaga argentiina pirukad) olid ka megahead, aga need söödi enne ära, kui pilti märkasime teha.

Grümbrik, mäletad, mis sa rääkisid, kuidas välismaal elamist kodusemaks muuta? Mul nüüd esimene ring olemas – oma koduresto, oma panaderia (saiapood, lausa kaks tegelt, sest sai on siin to-die-for), oma hommikukohvi kohvik, oma koopiakeskus :D, oma park, oma kodupood  ja oma fruteria (puu-ja köögiviljapood). Kuhu ma veel jõudnud pole, on kolmapäevane kirbukas Feria platsil, reedene turg Tivoli parklas ja kohalik raamatukogu. Aga sinna jõuan ka kindlasti varsti.

IaKSMb7iSo+UqRcHD1tKbQ
Meie kodupark – Paloma park –  või nagu lapsed seda nimetavad: Kanapark.

 

Halleluuja! Sajab!

Märtsis tabas Hispaania lõunarannikut ootamatu kuumalaine. Meiegi käisime rannas päevitamas ja lapsed isegi sulistasid vees. Sattusime muidugi jälle omapärasesse kohta, nimelt nudistide randa, niiet oli väga huvitav. Haha 😀 See, et naised siin paljaste rindadega rannas on, pole midagi imekspandavat, ka tavalisel beachil, kesklinnas.

IMG_6556

IMG_6558

Tsau! Väga handy kingitus on 😀 Kogu pere mahub päikest võtma.

Märtsi viimasel nädalal olid meie rannikul aga mega suured lained. Fuengirolas viis see enamus rannadušše ja päevavarje minema ja Benalmadena sadamas on poolelid vee alla vajunud tuntud aurik-ööklubi. Meie jaoks olid sellised lained muidugi lõpmata äge vaatepilt.

FmDuhWC%RmuuJ3e0+j7j9Q

Peale igat seesugust tormi tuuakse linna randadesse kohale tonnite viisi uut liiva.

Ja aprillis hakkas siis lõpuks sadama! Ei midagi sellist, millest mul õde rääkis, et mitu nädalat jutti sajab, ükski riie ei kuiva ja vannitoad hallitavad, aga ka seda vihma oli meil väga vaja. Paar nädalat tagasi just uudistes rääkis, et põllumehed on juba meeleheitel – kui kahekümne päeva jooksul vihma ei tule, nurjab kuivus kogu viljasaagi. Erakordselt kuiv kevad ähvardab lisaks ka joogivee varude lõppemisega. Mitte, et siinne kraanivesi väga sõna sõnalt hästi joomiseks sobib, sest lõhnab nagu basseinivesi, aga mõte kuumast veeta suvest on iseenesest päris hirmus.IMG_7275IMG_7276IMG_7277

IMG_7273

Käisime siis ise ka kaemas, kust meie (ja tegelt kogu Costa del Soli) joogivesi tuleb. Istan-i linnake, Sierra Blanca mägedes.

See kõik tõi meile ka tagasi ka külma, niiet päevased ja öised soojakraadid olid samad, mis Eestis. Mis seal ikka, kraapisime fliisid ja suletekid kappidest välja ja õues käisime jälle mitme kampsuniga. Nüüd nädal aega hiljem on jälle päevitusilm. Selline see kevad siin ongi.

 

Little party never killed nobody

Meie esimesed külalised Eestist, minu täditütar ja vanaema, käisid külas. Käisime koos Malaga vanalinnas ja botaanikaaias, meie kohalikus kanapargis, mu isa sünnipäeva tähistamas ja Carnavalil (maakeeli vastlakarneval). Kallid külalised tõid ka külakosti, millest olen siin juba pikemat aega puudust tundnud.

Ar8FwyVITFay5Or4pgSmug

fullsizeoutput_3b2e

Kõige rohkem meie leiba meenutavad saksa leivad, mis sisaldavad siiski rohkem nisu-, kui rukkijahu. Tegelikult saab rukkipala ka soome poodidest (nt Fuengirolast Los Bolichesest) osta, aga see maksab poole rohkem ja on külmutatud. Meil aega pole ahju. Moskva vorst on pärit kohalikust ukrainlaste poest, kus käime aeg-ajalt tatart ja külmutatud kohukesi ostmas. Seal valdab mind aga alati imelik tunne, mis keeles ma suhtlema peaks, kas vene, hispaania või inglise. Lõpuks räägivad kõik mingit segakeelt.

0YHw4or8RnWQ4Vp%Dqyz3QF373xM7cTyGmxCrZTDVkswF8RTaoe3Tx+jOn9OFnJdZQ

d9bohHh5TJi2uiqN3XD55Q

Malaga turg

IMG_6918fullsizeoutput_39a9gsKsuuNhTSaUMfYmudp6uAXovVZMPqTkivDk40jY%+KQc7%zmb66QFa9WAS3ymEiNg

o+vWbwFYSUCq4kfsRMqcKw

Malaga on nii mõnusalt mitmenäoline. Siin on klassikat, moodsat, kunsti, muusikat. Peavoolu ja alternatiivi.

Hispaanlaste karnevalilembusest oleme juba aru saanud. Märtsi alguses toimus meil suur Carnaval, mis kestis NÄDAL otsa ja hõlmas erinevaid üritusi, sealhulgas meie linna väiksuse kohta üllatavalt suurt geikarnevali. Vau, kui palju glitterit, kontsi ja meiki sel õhtul näha oli! Rahvas elas aga hoogsalt kaasa ja vali tümps kostis meile koju poole ööni (täpsemalt 2ni). Carnavalile omaselt pugisime ka meie oma kõhu head-paremat täis, et siis saaks rahuliku südamega paastule jääda (millest ei tulnud midagi välja, nagu ülevaltpoolt näha võib :D)

IFamn1IBQdSlG3lCu5DvtAd9XKzl65RYuVLQMbEsyoWAnTNuKn7YSLulJlwQf3ivlwfpJeQvbXQgGJkWgvuE+rxQ

Üldse siin meie linnakeses toimub koguaeg midagi. Möödunud nädalavahetusel oli sadamas foodtruckide üritus ja kohalikus rularampis ekstreemspordipäev. Enne seda tähistati suurelt (LOOMULIKULT rongkäikudega :D) Saint Patricku päeva ja Argentiina toidu festivali. Terve kuu käib teatrifestival. Varsti tulevad Little Italy nimeline toidufest, Feria del Marisco (mereandide turg)  ja rohefest. Rääkimata Malaga üritustest, millega ma hirmus hästi kursis olen, sest kuulun vist facebookis juba kõikidesse muuseumi-kunsti-musa gruppidesse, aga kuskile ise kohale ei lähe. Hea ju teada, et midagi ägedat toimub koguaeg kuskil. Ja see polegi ainult flamenco ja härjavõitlus. Kuna elame linna keskel, peatänava ja põhilise peoplatsi lähedal, jõuab enamus sündmustest muusika ja toidulõhnadega meile nagunii ise koju kätte. Kuuled, et trumm mürtsub, hüppad uksest välja ja ennäe, keegi jälle marsib kuskile. 

Sellel nädalal on Semana Santa, mis on tähtsaim religioosne püha Hispaanias. Tervelt nädalajagu Jeesuse kannatuste ja ülestõusmise auks pühendatud sündmusi ja rongkäike. Ja tähistatakse siin tõeliselt suurejooneliselt. Lastel algas ka koolivaheaeg ja linn on täis suuremat sagimist ja melu. Sellest ja ka sellest, kas ja kuidas me oma dokumendimajanduse ja kooliavaldused tehtud saime, juba järgmises osas. Stay tuned 😛

Hasta pronto! Besos!

Koolikirjand: Minu päev.

Tsau, sõbrad! Mul seisab juba pea kuu aega pooleldi valmis postitus sellest, kuidas me siia jõudsime. Mu sisemine Monk ei luba olevikust rääkida, enne kui enneminevik kajastatud. Täna mõtlesin, et keda see ikka huvitab, kuidas me siia tulime, tahetakse teada, kuidas me siin oleme. (Kuigi!, teekond oli ka tore, niiet võibolla saab see postitus ikkagi ükskord ka valmis).

dgso4xeaQAiDWAbTrsotSg

Kevad! Mandlipuude õitsemisaeg hakkab juba läbi saama. Päike käib igatahes juba kõrgemalt ja öösiti pole enam nii külm ka. Vihma on siiani siiski vaid paar korda sadanud. Ootame huviga, millal see vihmaperiood hakkab.

Meil läheb praegu päris hästi. Alguses, kui Hispaaniasse jõudsime, oli mõnus rahulik aeg, kui me lubasime endale puhkust. Sõitsime igalpool ringi ja tšillisime niisama. Siis tuli räige kodu- ja sõprade igatsus ja stress uue kodu otsimise pärast. Siis tuli rutiin ja rahulolematuse igast jamade pärast. Ja nüüd on see aeg, kus kõik enam-vähem paigas (või siis jamad lihtsalt ei kõiguta enam). Eile kõndisime oma tavapärast rada auto järgi. Siin on päris hull parkimiskohta leida, seega me väga ei pingutagi ja paneme kohe heaga kaugemale, kus tavaliselt kohti on ja keegi sind päris ära ei rihi (küljepeegli kate on juba korra puru sõidetud, sest – kitsad tänavad ja meie autol ei saa peegleid kokku pakkida). Niisiis. Kõndisime auto poole ja ma tundsin hetkeks, et vau, polegi paha. Päike paistab ja päris mõnus on nii. Viimasel ajal olen üldse rohkem enda kodulinna avastamas käinud ja mis enne tundus kole (nt koleehitised mere ääres või tüütud poolpaljad turistid), polegi nii hirmus enam. Hakkan vist harjuma.

Missugune me päev siis välja näeb? Ärkame u 10, lapsed 8. Ega need viimased tund-poolteist just magamiseks kvalifitseeru. Aga voodi on mõnus ja polegi väga lihtne tõusta, kui alles poole öö pealt magama saad.

k25l3+7gS9GiXFjzwdvKsg

Aiandushooaeg alga! Meie terrass on küll väike, aga mõned maitsetaimed ikka mahutab ära. Paar nädalat tagasi lõikasin hibiskused ka tagasi. Vist jäin hiljaks ja vist sai liiga palju võetud. A eks näis, mis neist saab. Siin ei saa ju aru, mis aastaaeg on.

Siis sööme hommikust ja teeme veits tööasju. Lapsed peavad sel ajal ise hakkama saama, sest kooli me neid veel pole saanud panna, sest üllatus-üllatus, selleks vajaliku paberimajanduse ajamine võtab aega. Jaanuaris täitsime kõik paprad kenasti ära, printisime väja ja tegime veel sada imet, et teada saada politsei maja ukse pealt, et meil, Benalmadenas on Tiigrihüpe käsil. Kõik appointmentid tuleb veebis bronnida ja loomulikult on ootejärjekord kaks kuud. Sellest võib veel ainult unistada, et paberid, mida sai küll internetis eeltäita ja printida, saaks ka elektrooniliselt ära saata ja identida. NIE tegemise ajad saime veebruari lõppu-märtsi algusesse. Mis tähendab, et nibin-nabin oleksime jäänud hiljaks kooli avalduse esitamisega, mis tuleb teha 1.märtsil. Ja muidugi kõige parem on see, et empadronomiento ehk sissekirjutus tuleb ka veel enne seda ära teha ja jällegi, ei mingit elavat järjekorda. Aja sain 15.aprilliks!!!  Niiet, suvakas see koolijärjekord, mille pärast me nii palju põdenud olime. Niikuinii saame sinna, mis üle jääb, kuna sissekirjutus on nii hilja tehtud.

wRwLkTEYQi2c5LAJYtjfMA

Mõnel paremal päeval on lausa nii soe, et jope või pusaga hakkab liiga soe ja jäts on must have.

Umbes 15 sööme lõunat. Kohalikud söövad enamasti kl 14. Nii lahe on vaadata, kuidas täpselt kl 14 langevad poodidele aknakatted ette ja kõik vudivad kohvikutesse või kodudesse lõunale. Või siis väiksemad lapsed tulevad samal ajal koolist ja abuelad-abuelod on juba värava peal toidulõhnadega (enamasti friteeritud kala või mereannid) vastas. Mulle ikka meeldib elada linnas, kus inimesed ja sagimine ümberringi.

No ja siis on vaba aeg. Teeme trenni, käime poes ja lastega tõuksidega parkides või mere ääres sõitmas. Tõukekad on siin üsna popid. Eriti veel sellised, mis osaliselt elektriga käivad – hea mäest üles saada, sest mägesid siin on, kõvasti.

fullsizeoutput_3732

Õhtusöök on meil ikka väga varajane, kuskil 19-20. Kohalikud hakkavad alles 21 ajal minekule sättima. Enne 20-21 söögikohti naljalt ei avatagi va. mäkk jm burksi-, kebabi- ja pizzakohad. Niiet, kui oled harjunud varem sööma, siis söö kodus või nälgi. No nii hull pole tegelt. Saiakeste ja churroste kohvikud on ikka ka lahti. Aga naabrid hakkavad nõudega enamasti siis kolistama, kui me juba neid peseme ja lapsi magama paneme (20.30-21). Ja seda on ka väga hästi tunda, kui on reede-laupäev, siis on puhkepäevad ootamas ja möll ka suurem. Naabritel on tihti külalised, kes lahkuvad enamasti u kl 3. Koos pisikeste lastega!, kes muidugi selleks ajaks on juba surmani üleväsinud ja hüsteerias. Aga lapsed kohvikus kl 23 rõõmsalt ringi jooksmas, on täiesti tavapärane. Need kohvikud, mis aeg-ajal (veel tuvastamatutel aegade-põhjustel) meil vastastänavas kinni on, on alati lahti ja inimesed voorivad mööda tänavaid ja lärmavad. Tõega, lärmavad! Aga mind ei sega mitte teps. Võibolla ka selle pärast, et ma ei saa aru, mis räägitakse. Keegi ei jaura ega tülitse ka, enamasti ollakse rõõmsad ja ülevoolavad. Täitsa tavaline, et sa arutad oma asju sõbraga 50m vahet üle tänava karjudes. Seda ka nt 3 öösel. Normaalne. Eestis oleks vist juba keegi raudselt politseisse helistanud.

A üks öö oli meil siin ka politseihaarang. Midagi aru muidugi ei saanud, aga eks mingi narkovärk. Costa del Sol ju. Üks auto puistati läbi ja tüübid kuulati üle. Hull äktsion käis. Mu arust vähemalt. Kõik see 2 h, mis need kümmekond politsinikku seal passisid, vilkurid muidugi käisid. Peale seda hoidsid popsuvennad tükk aega meie kangialusest eemale. A nüüd nad rõõmsalt tagasi. Üleeile jälle naersid nii, et majad mürisesid vastu. Jääb vist mulje, et meil siin hirmus kriminogeenne värk, aga tegelt pole üldse. Väga rahulik ja tore neighbourhood.

RPBaqEjyR9Ctc1JpwcnmzQ

Kodusadam

Tööpäevaõhtuti on aga hoopis teine pilt. Süüakse küll hilja, aga 23-24 on enamasti vaikus majas. Meie sel ajal vaatame seriaale – Westworld ja True detective ja Goliath (ja Sex and the City kogu hooaeg sai just ühelepoole, halleluuja) või lööme niisama aega surnuks.

Nädalavahetuseti käime tavaliselt kuskil pikemalt sõitmas. Eelmisel nädalavahetusel näiteks Tarifas ookeani ääres, sel nädalavahetusel emal-isal külas lõunasöögil. Nad ka ju kaugel, teises linnas 😛

EkaS3v9NRQGl8cjfqhO5jQ

OOkean. Tarifa on surfarite paradiis, sest tuul on kõva ja lained vinged.

Ok. Selline me päev on. Rohkem ei kirjuta. Õde mul juba ütles, et tal veel eelminegi postitus poole peal. Keeeegi ei viitsi nii pikki postitusi lõpuni lugeda. I dare you! 🙂 Ja kommenteeriga ka kas siia või meili või messengeri, saab veits omadega jutustada ja siis ma tean, kas pean siin aint monoloogi või keegi loeb ka 🙂

Meeleolumuusikat kah. Maitea, kas Eestis Rosaliat raadiotes lastakse, aga meie leidsime ta Apple Beats1 Radiost ja siin kah noored ümisevad (loe: laulavad kõva häälega) seda. Väga kõvasti ei julge mängida, sest sõnadest aru ei saa ja naabrite jaoks oleme nagunii mingid kahtlased tegelased Põhjast 😛 Üldiselt, ma ei tea kohalikust musast midagi. Naabritüdrukud igatahes kuulavad eranditult reggaetoni.

 

 

 

 

Ikkagi, kas minna või mitte?

Panime plaani paika, et pool aastat seedime mõtet, kevadel paneme maja müüki ja hiljemalt septembriks 2018 oleme läinud. Kui just ümber ei mõtle 🙂 Nii me siis tegimegi aasta jagu ettevalmistusi. Korratasime maja müügiks, müüsime kraami ja otsisime internetist inffi ja inspiratsiooni – kuhu minna, kuidas minna, miks minna? Põhiline töö käis muidugi enda ja mõtetega. Minul oli alguses väga raske üldse otsust teha, hiljem veel raskem vaagida, kas sai ikka õige otsus tehtud. Nii palju oli ju kaotada, elu täitsa paigas – oma maja linna ääres, normaalne kool lähedal, lõpuks ometi saadud head lasteaiakohad, lastel sõbrad, meil sõbrad. Mida kevade poole, seda kahjum hakkas, kui mõtlesin oma majast ja aiast ilma jäämise peale. Kõik enda istutatud või raske vaevaga lõigatud puud/põõsad hakkasid järjest lehtima ja lilled hakkasid õitsema. Sellest juba on minusugusel aiahoolikul raske lahti lasta. Kui enamus inimesi kuulas algul suu ammuli, kui oma plaanidest rääkisime, aga hiljem olid ikka julgustavad-toetavad, siis üks mu sõbranna ütles kohe, et ma olen hull, et kõigest loobun. Olen jah hull, tean ise ka 🙂

Üks viimaseid pilte, mis sai meie Ülku kodukesest tehtud, enne kui lörts maha tuli ja me ajama panime

Minule oli lisaks oma majast ja aiast loobumisele kõige raskem üleüldine küsimus, kuidas saada üle barjäärist: kodust ja mugavast elust lahkumine  -> introverdist põhjamaalase hakkasaamine võõras ja äärmiselt ekspressiivses kultuuriruumis. Terve november käisin ringi ja õhkasin endamisi: “Minu mornid nimesed, minu lörts, minu armas provintsilinn”. Kõige rohkem kartsin, et lapsed hakkavad juba poole sõidu peal küsima: “Millal me koju lähme?”. (Huvitaval kombel pole lapsed siin olles väga kurtnud, et tahaks tagasi. Kui, siis  ainult selle üle, et meie kassi siin pole.) Marta küll oli alguses liimist lahti, aga kirjutan suure osa sellest ka reisiväsimuse ja haiguste kaela, mis meid kõiki suurest stressist nii reisil kui siin kohapeal haaras. Meie, täiskasvanud, oleme hoopis suuremad hädaldajad, mis puutub kodu või sõprade mahajäämisesse.

img_6220

Igahommikune teekond tööle. Tsau Tähe tn rahvas! Nüüd vist on vasakpoolsete puude asemele kerkinud juba korruselamud. Kes saadab uue pildi, millised need välja näevad?

Noh ja back to the beginning. Stressi oli sellest kõigest mul juba eelneva aasta jooksul, niiet jõulude ajal tuli suurest töökoormuset ja pingest tuleviku pärast korralik südamerütmihäire ja hiljem piinasid mind, “igas-kohas-igas-asendis-magajat”, unehäired.

img_5446

Minu raba.

Selleks paningi endale juba siis kirja plussid ja miinused, et oleks kergem mõtted selgeks saada. Siin nad on, ajakohasemate kommentaaridega.

PLUSSID:

+kliima: lõputu suvi – haigustest priiks!! // VIGADE PARANDUS: Haigustest priiks?! HAHA või JAJA, nagu hispaanlased  tavatsevad kirjutada (tänks Heleri, et selle müsteeriumi mu jaoks lahendasid :P). Hetkel on siin päeval soe nagu suvel, aga nii kui päike loojub, nagu sügisõhtuti. Toad on külmad ja kütmata, põrandad kõik kivist. Alguses oli ikka hull see rõskus-külmus kontides ja kõriturse-nohu-köha haiguste jada. Suht downgrade põrandakütte ja üle 300L boileriga maja mugavustest. Welcome back teravad mälestused Annelinna kütteperioodi algusaja hilinemisest. Väike nostalgia see hommikune duširuumis külmetamine. Kus see lõputu suvi siin on? Ok-ok eks meid veits hoiatati ka selle eest. Aga kus sa, karastunud põhjamaalane, sellist juttu usud. 17 kraadi on ju täiesti suvi, kui Eestil samal ajal nullilähedased kraadid. Vaatasin just, et järgmisel nädalal on öösel 6-7 kraadi :O Pole viga, hakkame juba harjuma. Kui varem poodides tundusid eriti mõttetud fliisist kodukombed ja -pidžaamad ja Uggsi-taolised mõmmikapukaid – kes neid kunagi kandma peaks, eks? Nüüd oleme kõik vastavalt varustatud 😀 Niiet talvehooajal meid külastades, võta heaga sussid ja karupüksid kaasa. Suvel lisandub siia ilmselt veel üks ving teemal –  lõputu kuumus 😀

+õde elab juba Hispaanias, vanemad lähevad ka jälle millalgi tulevikus // Kui meie oma plaanidest nii muuseas emale-isale mainisime, selgus, et neil oli juba kindel plaan oktoobrist 2018 minna – veel üks asi, mis julgustas minema

+kõige õigem aeg: lapsed piisavalt suured, kool pole alanud, töökohad ei seo // Siin peaks Linda tegelikult juba 1. klassis käima, sest koolikohustus algab 6-aastaselt.

+ei taha eluaeg 9-17.30 tööd rügada, suuremad palgad, paremad pensionid – uue tööga peaks tegelema nagunii, miks mitte teha seda siis kuskil soojas kliimas

+madalamad maksud // Oleneb. Osadele asjadele on 21% (nt alkohol, tööstuskaubad), osadele 10% (uued elamispinnad, hotellid, restod, tervisetooted, meelelahutus, sport, transport, muuseumid-galeriid-raamatukogud), mõndadele aga hoopis 4% (esmasemad kaubad: mingid toidukaubad – piimatooted, jahutooted, munad ja roheline kraam, ajalehed, mingid ravimid), Tulumaks astmeline: sissetulek ligikaudselt kuni 12000€/aastas 19%, 12000-20000€ 24%, 20000-35000€ 30%, 35-60000€ 37%, üle 60000€ 45%.

+õige aeg kinnisvara müügiks. Väidetavalt tuleb kohe-kohe uus majanduskriis ja kinnisvara hinnad hakkavad langema 

+Hispaanias madalamad kinnisvarahinnad // VIGADE PARANDUS: Võib kahelda. Vähemalt hetkel. Siin tegemist ikkagi mereäärse turismipiirkonnaga. Üürihindadest rääkimata :S 

+mäed ja meri // Mhmh

h1pnuhtyrfsunsbjatnr%w

See pole just vaade meie koduaknast, aga asub meile üsna lähedal. Balcon de Europa Nerja linnakeses. Vaade Sierra Nevadale.

 

+rohkem aega lastele // Mhmh ja vaata miinuseid ka

+Hispaanias lastesse suhtumine väga hea. Koolides muulastega harjutud, sisseelamine ja keele õppimine lastel väidetavalt üsna lihtne // Lapsi nunnutatakse siin küll hullupööraselt. Kui keegi kukub, siis kohe tormab mõni täiskasvanu teda lohutama. Või siis lihtsalt, tänaval vaadatakse lapsi suure naeratuse ja heldimusega, ainuüksi selle pärast, et nad olemas on. Mutikestest rääkimata, minu suureks üllatuseks teevad seda ka a la teismeeas poisid (no kujuta nüüd ette sellist trotsi täis teismelist, keda miski ei koti). Ok võibolla on ka asi veits selles, et meie tänaval on noortel popsukoht (Vanaema, ära muretse, pole meil siin mingi narkourgas). Seda sisseelamise asja elame-näeme. Pole veel jõudnud lapsi kooli panna. Marta igatahes juba tormab mööda mänguväljakuid ja karjub Hola! kõigile.

+reisimine // Mhmh

fullsizeoutput_345f

Alcazaba kindlus Malagas

MIINUSED:

-sõbrad !!! sõbraad!!!! Ma pole selline sõbrannataja, kes iga päev istuks telefoni otsas ja vahetaks päeva muljeid ja tegemisi ja ausaltöeldes ei saa ma ka oma sõpradega kuigi tihti kokku, sest et töö ja pere ja vahemaad. Kuid mõte, et puudub võimalus aegajalt kodust jalga lasta akusid laadima, ajab mind päris hulluks // Mhmh. Ja sugulased!!!

-kodumaalt lahkumine // Kersti Kaljulaiu vabariigi 100-aastapäeva kõne pakkus mulle, kui suurele kodumaa-armastajale, tohutult tröösti ja julgustust. Lisaks välismaal elavad sõbrannad, kes kinnitasid, et alguses on küll raske (tol hetkel ei arvanud ma, et alguses emotsionaalselt nii raske võib olla), aga hakkama saan kindlasti

-laste kohanemine – juba Eestis nii sõiduvees – loevad vabalt, kirjutavad, kasutavad huvitavaid raskeid väljendeid eesti keeles, toredad kasvatajad ja sõbrad // Seda ma muretsen natuke aeg-ajalt siiani. Aga avatud suhtlemist saab siin kindlasti väga hästi õppida. Ka esialgu vaid käsi ja jalgu kasutades.

-metsad, rabad, sammal // LUMI!!! Eriti kui kõik sotsiaalmeedias oma imelisi lumerohkeid jõulupilte postitavad. Mägedes võib midagi isegi leida. Rabasid ilmselt mitte, järvekesi küll. Pole siiani veel jõudnud vaatama. Suvel Eestisse tulles, teen kindlasti ühe esimese asjana metsa-raba-männimetsaga ranna tuuri.

-oma pesa ja asjade puudumine/ mugavusstsoonist välja/raske õiget koht leida /jälle uus kohanemine //  Asjadest loobumine oli Eestis väga vabastav. Soovitan kõigile 🙂 Aga juba siin olles, tuli ikka mõne asja järgi igatsus. Eriti siis, kui üleüldine kass peal oli. Kui uus elukoht juba olemas, siis loksus kõik jälle paika. Muideks, see mida ma Eestis muretsesin, et kõik ju võõras a la poest ei leia tuttavaid lemmikuid toiduaineid (tervitused Maritile!), pole üldse probleem. Ongi huvitav uusi asju proovida ja tegelikult on ka kõik olemas (isegi hapukoor ja keefir nt, mis on küll megakallis). Linda küll kurdab, et piim ei maitse nii hästi kui Alma või Farmi oma, aga me oleme umbes ühte kahekümnendikku siinsest piimasortimendist proovinud.

fullsizeoutput_3458

Uus koduke. Üürileping on praegu  11 kuuks (sest 12 kuust on üürijal juba suuremad õigused ja seda ju ometi üürile andja ei taha). Bienvenido!

-keelebarjäär / erinev tunnetus – huumor, inimeste mõistmine / liiga kuumaverelised / teine mentaliteet // Mhmh! Siiani tundub see avatus ja ülevoolav emotsionaalsus tore hoopis, isegi kui naabrid karjuvad üksteise peale. Hispaanlased, noh. Ja ega nad siis nii hullult joviaalsed ka pole, ikka siis,  kui on põhjust – lapsed, nunnud koerad, vein jms. Välkudega on nad ikkagi üsna reserveeritud, eriti vanemad inimesed. Võibolla ei oska inglise keelt nii hästi vms. Aga nii kui räägid nendega hispaania keelt, kukuvad jutustama, nagu vanad sõbrad. Eks selle keele ja suhtlemise teema juures võib kunagi pikemalt peatuda 🙂

-kliima – jep! Suvel liiga kuum! Mina, va kuumapõlgur, oleks oma aruga vist pigem Norrasse või Inglismaale kolinud, aga praegu on nii ja vaatame, mis saab 🙂 // Sisemaal olla veel kuumem st siin ei saa vast nii hul asi olla. Eks teeme suvel tagurpidikliimapagulust, kui väga hulluks läheb.

-lapsed vaid vanemaga kuni 12.a. – liiga palju aega lastega???? // Mhmh! Jälle häda, liiga palju aega lastega. Eriti praegu, kui nad veel koolis ei käi. Kuigi nad on väga iseseisvad ja leiavad omale ise tegevust, siis tööasjadele keskenduda nii ikka ei saa. Aga küll lahenduse leiame.

a423ybrtqho%jusdzjmkbg

Fuengirola rand. Julgemad on jalgupidi vees ja hulljulgemad ka ujuvad. Me saime seepeale kohe köha, niiet enam ei riski.

-arstiabi – kui kellelgi midagi viga, kas saab kiirelt abi // Kiiret arstiabi pole veel ptüi-ptüi-ptüi vaja läinud. See on rohkem selline isiklik hirm, kui pole tuttavat arsti või telefoninumbrit, kuhu helistada. Väidetavalt jällegi, pidi siin arstiabi kergesti kättesaadav ja heal tasemel olema. Praegu võtan hoogu, et hambaarstile minna. Kuigi hambaarste on siin samuti iga nurga peal nagu ka juuksureid, pole veel julgust olnud ühestki neist sisse astuda. Tervitused mu maailma parimale hambaarstile Eestis!

-kant liiga turistico // Ei saa kurta. Üldisemalt küll, jah, on siin Costa del Solis kindlasti kõvasti rohkem turiste, kui kuskil sisemaal. Fuengirolas rannapromenaadil tuli küll hetkeks mõru maik suhu, kui suurte turistihotellide vahel ainult väljamaa pensiokaid ja põduraid kohtas. Aga siin Arroyo de la Mielis on enamus kohalikke ümberringi. Vahetevahel kuuleb ka inglise või soome keelt, seda põhiliselt peatänaval. Oo ja esimesel päeval, kui ma lastega siin kohalikku kanti uudistama läksime, nägime kohe ka esimesi eestlasi. Suvel on kindlasti olukord teine. Aga põhiline turismipiirkond jääb ikka meist allapoole, mere äärde.

-palju sisserändajaid isegi, ei tea kuidas kohalike suhtumine on // Tegeleme usinalt keele õppimisega. Või vähemalt Margus tegeleb. Ma olen veits laisk ja loodan prantsuse keele oskuse abile. A see on umbes nagu eesti ja soome keel, et tunduvad sarnased, aga ometi täiesti erinevad.

-suur tööpuudus // See pidi küll probleem olema, eriti talveperioodil, kui palju turistidele suunatud meelelahutusasutusi ja poekesi suletud on. Oma kohti hoitakse hästi. See paistab ka väljapoole. Mitmed supermarketite kassapidajad on juba 3-aasta tagusest käigust tuttavad. Ja selle asemel, et samal töökohal tülpinult asju piiksutada, naeratavad nad ikka sama säravalt ja viisakalt. Ja pakivad sul ka asjad kotti ära, kui ise kohmitsema jääd. Margus siin kommenteerib vahepeale, et isegi prügivedajad on siin ka supertoredad ja viisakad. Lasevad vilet või laulavad tööd tehes. Marta oli ühte modellivälimusega hombret vaatama jäänud, siis see kohe teretas teda suure naeratuga. Mul õde ütles, et siin teenindavatele kohtadele on kandidaate ikka nelja kohaliste numbritena. Ja enamasti eelistatakse hispaanlasi. 

-rohem erinevaid makse // Seda infot peaks täpsemalt uurima, keda huvitab. Meil tuli selline järeldus seoses firma loomise ja kinnisvara soetamisega siin. 

-IT-ndus maha jäänud // Ei oska veel hästi kommenteerida. Ametlik asjaajamine käib siin igatahes ikka veel “vanal heal” mine-ise-kohale-(seisa meeletus järjekorras)-ja-täida-paberid-(ja tule mitu korda tagasi)-meetodil. Meil Arroyos katsetatakse praegu süsteemi, et saaks ametniku juurde aja Internetis kirja panna. Jep. Success! Taotluste esitamisest või mõningate arvete (nt vee) maksmisest üle neti võib vaid unistada.

-bürokraatia ja manjaana // Nendest kahest räägitakse Hispaania kohta hirmsaid legende. Bürokraatiat saame siin lähiajal tundma, kui hakkame NIE-sid (Numero de Identidad de Extranjero – välismaalaste ID nr, mis tuleb teha, kui elad siin kauem kui 3 kuud) ja Empadronamientot (sissekirjutus, meil vajalik laste kooli panemiseks) tegema. Kooli saamise süsteem on suhteliselt sama nagu Eestis, ise ei otsusta midagi, kui just pappi ei köhi. Manjaanat aga, selle halvemas mõttes (keegi ei viitsi midagi teha, ei ilmu õigeks ajaks kohale jne), pole ma siiani kohanud. Töömehed tulevad ka pühapäeva hommikul torusid parandama ja kinnisvaraagentuurist helistatakse sulle juba ise, kui oled mõned minutid hilinenud. Kõigil on ju hirmus tihe graafik. Aga manjaanat, selle parimas mõttes – kui puhata ja pidutseda, siis kogu hingest, asjalik jõuab homme ka olla – olen ma siin juba selle lühikese aja jooksul palju näinud (ja kuulnud:D).

OK. Miinuseid tundub rohkem. Läksime!

fullsizeoutput_3397

Lihtsalt üks ilus külake. Benahavis.

Kuidas sündis mõte?

Kuigi see blog on mõeldud sõpradele ja perele, kes on ilmselt kõik seda lugu juba kuulnud, siis ikkagi panen siia kirja ka pisut eellugu, miks me otsustasime Hispaaniasse üleüldse kolida.

Kõik sai alguse sellest, kui üks mu vana tuttav võttis ühendust ja ma kurtsin talle, et tahaks ka vahel elu pausile panna, ukse kinni lüüa ja põgeneda kuhugi, kus rutiin ja lõputuna näivad kohustused mind kätte ei saaks. See oli 2017.a septembris. Nojah, ega ma seda siis tollel hetkel nii tõsiselt ei mõelnudki. Vajasin lihtsalt pisikest puhkust. Aga umbes samal ajal hakkas ka Margus rääkima, et võiksime kolida kuskile soojale maale. Õigemini, temal oli kohe täpselt teada, et see võiks Hispaania olla. Selline avaldus tema poolt oli üsna erakordne, sest arvasin ta pigem olevat sellise koduhoidja tüüpi. Põhjuseid, mis selle otsuseni viisid, oli muidugi mitmeid.

Kuigi meil mõlemal oli olemas (stabiilne) töökoht, tundsime, et ei tahaks enam nii jätkata. Minu tööpäevad olid pikad. Olin pidevalt väga väsinud, midagi teha ei jaksanud. Lastega saime koos olla ainult õhtupoolikuti mõned tunnid. Nädalavahetused olid ka kaootilised, kuna Margusel oli teatavasti öötöö ja tema töö oligi enamasti nädalavahetustel. Niiet ühist pere-aega oli meil väga vähe.

Väsimust süvendas veel pikk rassimisaeg maja juures. Tegelikult kolmest aastast viimasel alles tundsin, et enam-vähem kõik on majas ja aias juba minu käe järgi. Aga vana kolu ja koristamist, mis seal oli, uuh.. ei taha meenutatagi. Pidevalt oli “to do”-list asju täis ja otsa ei näinud. Garaažid ja keldrid saime alles enne maja müüki panemist lõplikult korda, kuigi juba vähemalt 3x oli kaubikutäis sodi prügimäele veetud. Paksu kultuurikihiga vana maja renoveerimise rõõmud.

No ja mis seal salata, pidev rahaprobleem ei tee ka just elu rõõmsamaks. Remondilaenud, kommunaalid-toidukulud igakuiselt tasutud, ega muuks raha jätkunudki. Väljavaade sedasi edasi elada veel kümme ja rohkem aastat, ei tundunud väga ahvatlev. Tuli midagi ette võtta. Ütlete nüüd, et tasuvam töökoht oleks tulnud leida. Jep, kandideerisingi teisele tööle ja ei saanud seda. Margusel kah tol hetkel just polnud tööalaselt olukord kiita. Pealegi tekkis meil teistsugune plaan elatist teenime hakata, aga sedasi laenude otsas see poleks olnud võimalik. Või jah, mõnele riskialtimale ehk oleks, aga meie sellised jällegi pole.

Ah ja muidugi oma osa mängis ka oktoobrikuine sügiskaamos. Ilmad olid kehvad, töölt koju jõudes oli koguaeg pime. Nii meil see otsus sündiski.

Tegelikult olime ennegi mänginud mõttega, et võiks mingi aeg kuskil teises kultuuris ja keskkonnas elada. Seda enne laste sündimist. Aga sinna need mõtted tol ajal jäidki. Mugavuse taha ilmselt. Ja muidugi peab sel juhul ka olema selline töö ja sissetulek, mis seda kõike võimaldab.

Päris väikeste lastega kuskil ringi rännata. No müts maha, kes viitsivad ja jaksavad. Mul üks klassivend on lastega juba nende sünnist saati kogu maailmas ringi reisinud, nüüd on neid juba kolm. Vaprad vanemad, ma ütlen. Aga lapsed on maast madalast maailmakodanikud.

Tegelikult me ju ka ise käisime, kui lapsed väiksemad olid, Hispaanias mu vanematel külas. Oli tore ka, aga lõpmata väsitav. Siiani imestan, kuidas meil õnnestus 1,5- ja 4-aastast autosõidu ajal rahulikult paigal hoida. Varem mind kohutas juba ainuüksi Trt-Tln vahemaa läbimine, sest ega meie reisid pole mingid 4h-sed nautlemistripid, vaid kui autojuht on otsustanud jõuda punktist A pinkti B, peab ta seda ka võimalikult kiiresti ja ühe jutiga tegema.

Niisiis olid lapsed juba piisavalt suured, et hirmu nendaga autoreisile minna polnud üldse ja samas piisavalt väiksed, et koolikohustus meid ühte kohta veel seoks. Parim aeg minemiseks. Nüüd või mitte kunagi (kui dramaatiline :P).

Läksime!

Bueno, sõbrad. Lõpuks on kätte jõudnud see hetk, kus ma leian aega ja jaksu, et kõike siin toimuvat pisut kirja panna (kõigest 2 kuud hiljem). Meie äraminek ja reis siia Hispaania lõunarannikule kujunesid väga tormiliseks ja isegi kuuajane paus, enne kui suutsime oma kodu leida, oli liiga vähe, et sellest kolimise, väsimuse ja emotsioonide virrvarrist  toibuda. Ja ega tegelt ole veel siiani toibunud. Aga siin me nüüd oleme – päike paistab, meri ja mäed on kiviga visata, inimesed on sõbralikud ja lärmakad ning juba hakkab meenuma, miks me siia üleüldse kolida tahtsimegi. See kirjutamise asi on mulle muidugi veits võõras ja raske, sest peale keskkooli kirjandeid eriti midagi pikemat peale postkaartide ja emailide kirjutanud polegi. Niiet nevermind mu kirjavead ja konarlikud lausekonstruktsioonid – laske neist lihtsalt üle.