Meil läheb hästi! Blogipostituste tegemine ei suju just väga ladusalt. Piltide lisamine on paras pain in the ass. Ja sedasi need postitused ripuvad siin pooleldi valmiskirjutatult nädalaid. 

Siin on kõik nii koduseks juba saanud ja oleme rahul, et just selle linnakese oma elukohaks valisime. Tee siiani pole kulgenud konarusteta ja aeg-ajal kipub mõnel meist masendus peale, aga seda mitte niivõrd koduigatsuse pärast, vaid lihtsalt murest tuleviku pärast. Kas saame oma uue tööga hakkama ja kuidas saame elukorralduse kõigile sobivaks teha. Noh, võib vist öelda, et hetkel oleme jälle mäel. Õde aitab lapsi hoida, me saame rahus mingi osa päevast tööd teha ja nädalavahetusiti väljasõite korraldada.

GyBETXiPS7mqF3RkzLJv8g

Kevad. Kohalikud papid peatänaval hängimas.

Käisime hiljuti õhtusöögil, et tähistada rändlindude (loe: mu vanemate) suveks Eestisse tagasi lendamist. Külastasime esimest korda meie kodule kõige lähimat restot Los sabores de la abuela (tõlk: vanaema maitsed). See pole kindlasti nii vinge, kui me Kaldemäe sõprade koduresto, aga üsna kindel, et sellest saab meie lemmiksöögikoht, sest toit oli odav ja hea ja teenindus mõnus kodune. Omanikud tegelt hoopis Venetsueelast pärit, aga ka Venetsueela vanaemade söögid on supermaitsvad – eriti tapad. Friikaid ehk oli liiga palju kõige juures, aga lapsed tundsid sest ainult head meelt, sest nemad on meil uute maitsete ja toiduainete suhtes ikka äärmiselt ettevaatlikud. Igatahes, peale seda külaskäiku lehvitab grillmeister meile iga kord, kui neist möödume. Ja see on kuidagi nii südantsoojendav, sest tüüp on nii muhe tagasihoidlik, ei karju ega vehi, vaid sedasi moka otsast pomiseb tervituse. Nagu eestlane kohe.

fullsizeoutput_3a30

fullsizeoutput_3a32

Praetud yucca kariibikastmes, grillitud juust vaarikamoosiga, tostones (pretud plaatanid) salatiga, grillitud kana- ja sealiha köögiviljadega, palmisüdamike- ja avokaadosalat, lihapallid punases kastmes. Arepitad (rebitud lihaga argentiina pirukad) olid ka megahead, aga need söödi enne ära, kui pilti märkasime teha.

Grümbrik, mäletad, mis sa rääkisid, kuidas välismaal elamist kodusemaks muuta? Mul nüüd esimene ring olemas – oma koduresto, oma panaderia (saiapood, lausa kaks tegelt, sest sai on siin to-die-for), oma hommikukohvi kohvik, oma koopiakeskus :D, oma park, oma kodupood  ja oma fruteria (puu-ja köögiviljapood). Kuhu ma veel jõudnud pole, on kolmapäevane kirbukas Feria platsil, reedene turg Tivoli parklas ja kohalik raamatukogu. Aga sinna jõuan ka kindlasti varsti.

IaKSMb7iSo+UqRcHD1tKbQ
Meie kodupark – Paloma park –  või nagu lapsed seda nimetavad: Kanapark.

 

Halleluuja! Sajab!

Märtsis tabas Hispaania lõunarannikut ootamatu kuumalaine. Meiegi käisime rannas päevitamas ja lapsed isegi sulistasid vees. Sattusime muidugi jälle omapärasesse kohta, nimelt nudistide randa, niiet oli väga huvitav. Haha 😀 See, et naised siin paljaste rindadega rannas on, pole midagi imekspandavat, ka tavalisel beachil, kesklinnas.

IMG_6556

IMG_6558

Tsau! Väga handy kingitus on 😀 Kogu pere mahub päikest võtma.

Märtsi viimasel nädalal olid meie rannikul aga mega suured lained. Fuengirolas viis see enamus rannadušše ja päevavarje minema ja Benalmadena sadamas on poolelid vee alla vajunud tuntud aurik-ööklubi. Meie jaoks olid sellised lained muidugi lõpmata äge vaatepilt.

FmDuhWC%RmuuJ3e0+j7j9Q

Peale igat seesugust tormi tuuakse linna randadesse kohale tonnite viisi uut liiva.

Ja aprillis hakkas siis lõpuks sadama! Ei midagi sellist, millest mul õde rääkis, et mitu nädalat jutti sajab, ükski riie ei kuiva ja vannitoad hallitavad, aga ka seda vihma oli meil väga vaja. Paar nädalat tagasi just uudistes rääkis, et põllumehed on juba meeleheitel – kui kahekümne päeva jooksul vihma ei tule, nurjab kuivus kogu viljasaagi. Erakordselt kuiv kevad ähvardab lisaks ka joogivee varude lõppemisega. Mitte, et siinne kraanivesi väga sõna sõnalt hästi joomiseks sobib, sest lõhnab nagu basseinivesi, aga mõte kuumast veeta suvest on iseenesest päris hirmus.IMG_7275IMG_7276IMG_7277

IMG_7273

Käisime siis ise ka kaemas, kust meie (ja tegelt kogu Costa del Soli) joogivesi tuleb. Istan-i linnake, Sierra Blanca mägedes.

See kõik tõi meile ka tagasi ka külma, niiet päevased ja öised soojakraadid olid samad, mis Eestis. Mis seal ikka, kraapisime fliisid ja suletekid kappidest välja ja õues käisime jälle mitme kampsuniga. Nüüd nädal aega hiljem on jälle päevitusilm. Selline see kevad siin ongi.

 

Little party never killed nobody

Meie esimesed külalised Eestist, minu täditütar ja vanaema, käisid külas. Käisime koos Malaga vanalinnas ja botaanikaaias, meie kohalikus kanapargis, mu isa sünnipäeva tähistamas ja Carnavalil (maakeeli vastlakarneval). Kallid külalised tõid ka külakosti, millest olen siin juba pikemat aega puudust tundnud.

Ar8FwyVITFay5Or4pgSmug

fullsizeoutput_3b2e

Kõige rohkem meie leiba meenutavad saksa leivad, mis sisaldavad siiski rohkem nisu-, kui rukkijahu. Tegelikult saab rukkipala ka soome poodidest (nt Fuengirolast Los Bolichesest) osta, aga see maksab poole rohkem ja on külmutatud. Meil aega pole ahju. Moskva vorst on pärit kohalikust ukrainlaste poest, kus käime aeg-ajalt tatart ja külmutatud kohukesi ostmas. Seal valdab mind aga alati imelik tunne, mis keeles ma suhtlema peaks, kas vene, hispaania või inglise. Lõpuks räägivad kõik mingit segakeelt.

0YHw4or8RnWQ4Vp%Dqyz3QF373xM7cTyGmxCrZTDVkswF8RTaoe3Tx+jOn9OFnJdZQ

d9bohHh5TJi2uiqN3XD55Q

Malaga turg

IMG_6918fullsizeoutput_39a9gsKsuuNhTSaUMfYmudp6uAXovVZMPqTkivDk40jY%+KQc7%zmb66QFa9WAS3ymEiNg

o+vWbwFYSUCq4kfsRMqcKw

Malaga on nii mõnusalt mitmenäoline. Siin on klassikat, moodsat, kunsti, muusikat. Peavoolu ja alternatiivi.

Hispaanlaste karnevalilembusest oleme juba aru saanud. Märtsi alguses toimus meil suur Carnaval, mis kestis NÄDAL otsa ja hõlmas erinevaid üritusi, sealhulgas meie linna väiksuse kohta üllatavalt suurt geikarnevali. Vau, kui palju glitterit, kontsi ja meiki sel õhtul näha oli! Rahvas elas aga hoogsalt kaasa ja vali tümps kostis meile koju poole ööni (täpsemalt 2ni). Carnavalile omaselt pugisime ka meie oma kõhu head-paremat täis, et siis saaks rahuliku südamega paastule jääda (millest ei tulnud midagi välja, nagu ülevaltpoolt näha võib :D)

IFamn1IBQdSlG3lCu5DvtAd9XKzl65RYuVLQMbEsyoWAnTNuKn7YSLulJlwQf3ivlwfpJeQvbXQgGJkWgvuE+rxQ

Üldse siin meie linnakeses toimub koguaeg midagi. Möödunud nädalavahetusel oli sadamas foodtruckide üritus ja kohalikus rularampis ekstreemspordipäev. Enne seda tähistati suurelt (LOOMULIKULT rongkäikudega :D) Saint Patricku päeva ja Argentiina toidu festivali. Terve kuu käib teatrifestival. Varsti tulevad Little Italy nimeline toidufest, Feria del Marisco (mereandide turg)  ja rohefest. Rääkimata Malaga üritustest, millega ma hirmus hästi kursis olen, sest kuulun vist facebookis juba kõikidesse muuseumi-kunsti-musa gruppidesse, aga kuskile ise kohale ei lähe. Hea ju teada, et midagi ägedat toimub koguaeg kuskil. Ja see polegi ainult flamenco ja härjavõitlus. Kuna elame linna keskel, peatänava ja põhilise peoplatsi lähedal, jõuab enamus sündmustest muusika ja toidulõhnadega meile nagunii ise koju kätte. Kuuled, et trumm mürtsub, hüppad uksest välja ja ennäe, keegi jälle marsib kuskile. 

Sellel nädalal on Semana Santa, mis on tähtsaim religioosne püha Hispaanias. Tervelt nädalajagu Jeesuse kannatuste ja ülestõusmise auks pühendatud sündmusi ja rongkäike. Ja tähistatakse siin tõeliselt suurejooneliselt. Lastel algas ka koolivaheaeg ja linn on täis suuremat sagimist ja melu. Sellest ja ka sellest, kas ja kuidas me oma dokumendimajanduse ja kooliavaldused tehtud saime, juba järgmises osas. Stay tuned 😛

Hasta pronto! Besos!

Advertisements