Simplemente pasando el rato

Juuni keskel, 2019.

Lihtsalt möödun rotist? Nope. Viimase aja teemaks on: “lost in translation”. Jube raske on suhelda võõrkeeltes. Ka inglise keeles, kui kaasvestleja seda hästi ei valda. Endal tekib ka blokk ette, kui ei saa vabalt ja kiiresti ja kõigest rääkida. Hullult morjendab.

Ühesõnaga, hakkame sulanduma ühiskonda. Lapsed on saanud sõbraks naabritüdrukuga, kes tegelikult polegi hispaanlane, vaid on paar aastat tagasi oma perega siia saabunud Argentiinast. Armas tedretäppidega rosinasilm. Tüdrukud klapivad omavahel superhästi ja meil on ainult hea meel, et keegi meie lapsi ka oma ponimaailmast välja toob ja neile hispaania keelt õpetab. Kuigi jah, enamus ajast suhtlevad nad oma vahel nagu pärdikud. Uuh uuh, coche basuuuraaa, uuh uuh aah aah. Aga edusammud on märgatavad. Aga sellega kaasneb ka vanemate omavaheline suhtlus ja see käib küll pooleldi inglis-espanjol-käte keeles. Naabrid on väga toredad, aga võimetus normaalselt suhelda tekitab mus täielikku masendust. No mis seal ikka, harjume, õpime.

Hispaaniastumine on igatahes täies hoos. Ükspäev mindi sõbranjele külla 21.30. Tavaliselt lähme sellel ajal magama. Ja eile käisime Linda tulevase kooli aastalõpu peol. Juhtumisi käib uus sõbranna samas koolis, kuigi see pole üldse meie piirkonnakool. Nii, siit tuleb pesuehtne näide eestlase täpsusest ja kuidas see konteksti sobitub 😀 Meile öeldi, et pidu hakkab 19.00. Hehe. Kiirustasime veel, et õigeks ajaks jõuda, sest päeval käisime naaberlinnas rannas ja kiirteel oli parajasti ummik. Jõudsime kenasti 10 min enne seitset (viimased paarsada meetrit jooksime ja istekohti enam saada ei lootnudki). Kohale jõudes muidugi avastasime, et oleme esimesed. Eesti täpsus my ass:D No tegelt, pidu pidi algama 20.00 (naabritüdrukul läks sassi) ja reaalselt hakkasid esimesed esinejad pihta 20.30. Kell 22.30, kui me lahkusime, polnud tantsulka veel läbi saanud. Kooli stataka peal, kus oli püsti pandud lava ja toolid-lauad külaliste jaoks, oli ka avatud toidu- ja joogibaar! Reaalselt. Sai osta õlut, mojitosit jne Kõik 1€. Meeleolu oli igatahes kõigil laes. Lapsed oli kohutavalt julged ja impulsiivsed ja vanemad nagu ikka, kui nende võsuke esines, tormasid lava ette telefoniga filmima. Mispeale istujad kohe valjuhäälselt protestisid. Ei mingeid härdaid sügavmõttelisi luulepõimikuid ja poolvabatahtlikke lavale surutuid esinemisi. Kui fiesta, siis fiesta!

No ja egas me siis kl 22.30 koju läinud. Avastasime, et meie maja lähedal asuval plazal toimub flamenkopidu. Ilmselt mingi tantsukooli esinemine jälle. Neid on siin hooaja lõpetamise puhul palju. Tantsufestival lausa. Ja lapsed ei tahtnud kuidagi koju minna, sest need kleidi on nii-nii ilusad ja muusika äge. Niisis, vaatasime veel esinemisi ja umbes 23.30 said lapsed pessu ja magama.

Iga päev meil muidugi selline fiesta ja trall ei käi. Viimased paar kuud on pigem möödunud töötamise ja paberimajanduse ajamise tähe all. Nüüd oleme igatahes täieõiguslikud hispaania residendid ja lapsed hakkavad sügisest kohalikes koolides käima. See kõik ei tulnud lihtsalt ja järgmisel nädalal peame veel kord ühe bossi juurde pugema minema, et lapsed ühte kooli saada. Näis, kas õnnestub. (Järelmärge: ei õnnestunud). Aga residenciate ja koolikohtade saamisest teen eraldi postituse, sest rääkida on palju ja äkki keegi saab meie kogemusest õppida 🙂 Tulge-tulge, siin on tore! 🙂 V.a see, et eesti sõpru pole.

Eesti keelt ja eestlasi on kuulda-näha suve lähenedes üha rohkem. Täitsa tavaline, et keegi sulle tänaval “tere” ütleb. Ma ei tea mis see on, aga teise eestlase tunneb juba kaugelt ära, ilma keelt kuulmata. On see riietus või välimus või olek või ma-ei-tea-mis, aga nii see on. See mõistatamise mäng on tegelt päris tore. Sakslased, inglased, norrakad(või rootslased), sommid ja marokolased on kõik enamasti üsna lihtsalt äratuntavad.

Peale töötegemise oleme üritanud ikka vabal ajal rannas käia või autoga kuskile kaugemale nt ookeani äärde, mägedesse või lähemal asuvatesse linnadesse sõite teha. Nüüd pean pildikausta ette võtma, et meenutada, kus mis tehtud sai. Ah ja vahepeal toimusid ju suured lihavõttepidustused, international feria ja mõned sünnipäevad. Vaadake siis pilte ja järgmisel kuul Eestis näeme ja kallistame ja RÄÄGIME! 😀

Võitlus tuuleveskitega vol.1: koolilood

Märtsi lõpp 2019.

Keda paberimajandus ei huvita, võib heaga terve peatüki vahele jätta.

Vahepealne aeg on kulunud eri ametiasutuste vahel jooksmisele ja närvide kulutamisele. Laste koolipanek on siin täielik väljakutse. Veebruari lõpus politseisse NIEsid tegema minnes selgus, et sellel pole üldse mõtet, sest kooli jaoks on tarvis residenciat. Või nii meile vähemalt politseist öeldi. Panin siis internetis residenciate tegemise aja mulle ja lastele  – tadaaa…aprilliks. Poolteist kuud ootejärjekord. Ja nii igaks-juhuks panin ka ära ühe sissekirjutuse ehk empadronomiento aja. Selle sain samuti aprilliks. Siiis ühel hetkel selgus, et keegi ei aktsepteeri siin laste ID-kaarte, vaid on vaja sünnitunnistusi, mis peavad olema hispaaniakeelsed ja notariaalselt kinnitatud. Ma siis suure hooga kohe kirjutasin kõikvõimalikesse tõlkebüroodesse ja saatkonda, et ruttu vaja dokumente. Kõik olid hirmus abivalmis tõlkima ja apostillima, ainult Luisa tõlkebüroo kinnitas sama juttu, mis saatkondki hiljem, et Viini konventsiooni kohaselt piisab CIEC formaadis sünnitõendist, mida pole vaja ei tõlkida ega notariaalselt kinnitada ja saab tellida otse Õnnepaleest umbes 6x odavamalt – 10 € eest. Tänu abivalmis sõpradele (suur-suur aitäh!) jõudsid peale pikka närveldamisaega vajalikud dokumendid (ka abielutunnistus, sest minu nimi on peale laste sündi muutunud) meile Hispaaniasse kohale. Aga sellega saaga ei lõppenud. Läksime kooli, et dokumete sisse viia. Õnneks saab meie linnas seda terve märtsi kuu jooksul teha. Tuli välja, et seal ei huvita praegu kedagi, kas oleme residendid või mitte. Sealt suunati meid hoopis edasi linnavalitsusse, et laseksime erandkorras endale sissekirjutuse teha. Linnavalitsusest saadeti meid kohe pikalt, sest väljaspool järjekorda vastu ei võeta. Läksime siis teine päev uuesti, meil ju vaja ruttu märtsis see ära teha, sest koolis hiljem avaldust vastu ei võeta. Passisime seal koos lastega mitu tundi. Registratuurimutt oli nagu Eestiski mõningad vanakooli registratuurimutid. Omadele sokutas aegu vahele, meile laiutas käsi ja ülbitses veel pealekaupa. Egas midagi, läksime saba jalge vahel (või pigem vihast ja pettumusest muserdunult) kooli tagasi. Mina olin selleks ajaks juba koopiakeskuse inimestega sõpsiks saanud, sest vajaminevate paberite hulk on nii sentimeetrine – kõikide ID-kaardi koopiad, sünni- ja abielutunnistuste koopiad, tervisekindlustused, pangaväljavõtted, üürilepingud, kooliavaldused, politseitõendid, riigilõivukviitungid maitea-mitmes-eksemplaris. Appiii!!!!! Koolis õnneks oli tore sekretär, kes peale pikka kurtmist-veenmist (tänks Kerti, et aitad!) võttis meie paberid vastu. Lõpptulemus on see, et saame sügisel küll jumal-teab-kuhu-kooli, aga vähemalt avaldus on antud! Keeegi võttis selle lõpuks vastu. Meie kõige suurem stress on seljatatud.

Fun fact 1: Haridusosakonnas ei tea keegi mitte midagi. Ei seda, mis dokumente on kooli astumiseks vaja, kui seda, mis kool on üldse meie piirkonnakool. Internetilingid on kõik vigased või räägivad eri juttu.

Fun fact 2: Riigilõivud pead pangas tasuma sularahas ja järjekorras eelistatakse panga kliente st et võid oodata tunde, enne kui löögile saad. Iga uus tulija, kes on panga klient, saab sinust enne jutule.

Fun fact 3: Kui koolis sekretärile muret kurtsime, et me ei saa sissekirjutust õigel ajal tehtud ja seetõttu ka plusspunkte eelistatud kooli jaoks, kuulis seda samas järjekorras seisnud mees, kes tuli pärast lahkelt ühe kohaliku bossi kontakti jagama. Tema olla mõni aasta tagasi samas olukorras olnud ja sai temalt abi. Inimesed on siin toredad, ma ütlen (va linnavalitsuse mutid)

Seda, kas ja kuidas me oma residenciad ja sissekirjutused tehtud saime, võite lugeda juba järgmises osas.

Hola, buenaas!

Mis meil siis vahepeal toimunud on? Päris palju 😀 Peaaegu, et aasta on vahepeal märkamatult mööda läinud. Polnud üldse mahti midagi kirjutada, isegi mitte aastakokkuvõtet. Sest kõike oli kuidagi liiga palju ja seda kõike sõnadesse panna veelgi rohkem. Kui oli tahtmist, siis polnud aega ja kui oli aega, siis polnud tuju. Õnneks jõudsin suvel korra ka Eestisse, niiet põhijutud said ikka räägitud.

Niiet kõigepealt siin mõned varasemad postitused, mis mul kunagi “sahtlisse kirjutatud”.