Panime plaani paika, et pool aastat seedime mõtet, kevadel paneme maja müüki ja hiljemalt septembriks 2018 oleme läinud. Kui just ümber ei mõtle 🙂 Nii me siis tegimegi aasta jagu ettevalmistusi. Korratasime maja müügiks, müüsime kraami ja otsisime internetist inffi ja inspiratsiooni – kuhu minna, kuidas minna, miks minna? Põhiline töö käis muidugi enda ja mõtetega. Minul oli alguses väga raske üldse otsust teha, hiljem veel raskem vaagida, kas sai ikka õige otsus tehtud. Nii palju oli ju kaotada, elu täitsa paigas – oma maja linna ääres, normaalne kool lähedal, lõpuks ometi saadud head lasteaiakohad, lastel sõbrad, meil sõbrad. Mida kevade poole, seda kahjum hakkas, kui mõtlesin oma majast ja aiast ilma jäämise peale. Kõik enda istutatud või raske vaevaga lõigatud puud/põõsad hakkasid järjest lehtima ja lilled hakkasid õitsema. Sellest juba on minusugusel aiahoolikul raske lahti lasta. Kui enamus inimesi kuulas algul suu ammuli, kui oma plaanidest rääkisime, aga hiljem olid ikka julgustavad-toetavad, siis üks mu sõbranna ütles kohe, et ma olen hull, et kõigest loobun. Olen jah hull, tean ise ka 🙂

Üks viimaseid pilte, mis sai meie Ülku kodukesest tehtud, enne kui lörts maha tuli ja me ajama panime

Minule oli lisaks oma majast ja aiast loobumisele kõige raskem üleüldine küsimus, kuidas saada üle barjäärist: kodust ja mugavast elust lahkumine  -> introverdist põhjamaalase hakkasaamine võõras ja äärmiselt ekspressiivses kultuuriruumis. Terve november käisin ringi ja õhkasin endamisi: “Minu mornid nimesed, minu lörts, minu armas provintsilinn”. Kõige rohkem kartsin, et lapsed hakkavad juba poole sõidu peal küsima: “Millal me koju lähme?”. (Huvitaval kombel pole lapsed siin olles väga kurtnud, et tahaks tagasi. Kui, siis  ainult selle üle, et meie kassi siin pole.) Marta küll oli alguses liimist lahti, aga kirjutan suure osa sellest ka reisiväsimuse ja haiguste kaela, mis meid kõiki suurest stressist nii reisil kui siin kohapeal haaras. Meie, täiskasvanud, oleme hoopis suuremad hädaldajad, mis puutub kodu või sõprade mahajäämisesse.

img_6220

Igahommikune teekond tööle. Tsau Tähe tn rahvas! Nüüd vist on vasakpoolsete puude asemele kerkinud juba korruselamud. Kes saadab uue pildi, millised need välja näevad?

Noh ja back to the beginning. Stressi oli sellest kõigest mul juba eelneva aasta jooksul, niiet jõulude ajal tuli suurest töökoormuset ja pingest tuleviku pärast korralik südamerütmihäire ja hiljem piinasid mind, “igas-kohas-igas-asendis-magajat”, unehäired.

img_5446

Minu raba.

Selleks paningi endale juba siis kirja plussid ja miinused, et oleks kergem mõtted selgeks saada. Siin nad on, ajakohasemate kommentaaridega.

PLUSSID:

+kliima: lõputu suvi – haigustest priiks!! // VIGADE PARANDUS: Haigustest priiks?! HAHA või JAJA, nagu hispaanlased  tavatsevad kirjutada (tänks Heleri, et selle müsteeriumi mu jaoks lahendasid :P). Hetkel on siin päeval soe nagu suvel, aga nii kui päike loojub, nagu sügisõhtuti. Toad on külmad ja kütmata, põrandad kõik kivist. Alguses oli ikka hull see rõskus-külmus kontides ja kõriturse-nohu-köha haiguste jada. Suht downgrade põrandakütte ja üle 300L boileriga maja mugavustest. Welcome back teravad mälestused Annelinna kütteperioodi algusaja hilinemisest. Väike nostalgia see hommikune duširuumis külmetamine. Kus see lõputu suvi siin on? Ok-ok eks meid veits hoiatati ka selle eest. Aga kus sa, karastunud põhjamaalane, sellist juttu usud. 17 kraadi on ju täiesti suvi, kui Eestil samal ajal nullilähedased kraadid. Vaatasin just, et järgmisel nädalal on öösel 6-7 kraadi :O Pole viga, hakkame juba harjuma. Kui varem poodides tundusid eriti mõttetud fliisist kodukombed ja -pidžaamad ja Uggsi-taolised mõmmikapukaid – kes neid kunagi kandma peaks, eks? Nüüd oleme kõik vastavalt varustatud 😀 Niiet talvehooajal meid külastades, võta heaga sussid ja karupüksid kaasa. Suvel lisandub siia ilmselt veel üks ving teemal –  lõputu kuumus 😀

+õde elab juba Hispaanias, vanemad lähevad ka jälle millalgi tulevikus // Kui meie oma plaanidest nii muuseas emale-isale mainisime, selgus, et neil oli juba kindel plaan oktoobrist 2018 minna – veel üks asi, mis julgustas minema

+kõige õigem aeg: lapsed piisavalt suured, kool pole alanud, töökohad ei seo // Siin peaks Linda tegelikult juba 1. klassis käima, sest koolikohustus algab 6-aastaselt.

+ei taha eluaeg 9-17.30 tööd rügada, suuremad palgad, paremad pensionid – uue tööga peaks tegelema nagunii, miks mitte teha seda siis kuskil soojas kliimas

+madalamad maksud // Oleneb. Osadele asjadele on 21% (nt alkohol, tööstuskaubad), osadele 10% (uued elamispinnad, hotellid, restod, tervisetooted, meelelahutus, sport, transport, muuseumid-galeriid-raamatukogud), mõndadele aga hoopis 4% (esmasemad kaubad: mingid toidukaubad – piimatooted, jahutooted, munad ja roheline kraam, ajalehed, mingid ravimid), Tulumaks astmeline: sissetulek ligikaudselt kuni 12000€/aastas 19%, 12000-20000€ 24%, 20000-35000€ 30%, 35-60000€ 37%, üle 60000€ 45%.

+õige aeg kinnisvara müügiks. Väidetavalt tuleb kohe-kohe uus majanduskriis ja kinnisvara hinnad hakkavad langema 

+Hispaanias madalamad kinnisvarahinnad // VIGADE PARANDUS: Võib kahelda. Vähemalt hetkel. Siin tegemist ikkagi mereäärse turismipiirkonnaga. Üürihindadest rääkimata :S 

+mäed ja meri // Mhmh

h1pnuhtyrfsunsbjatnr%w

See pole just vaade meie koduaknast, aga asub meile üsna lähedal. Balcon de Europa Nerja linnakeses. Vaade Sierra Nevadale.

 

+rohkem aega lastele // Mhmh ja vaata miinuseid ka

+Hispaanias lastesse suhtumine väga hea. Koolides muulastega harjutud, sisseelamine ja keele õppimine lastel väidetavalt üsna lihtne // Lapsi nunnutatakse siin küll hullupööraselt. Kui keegi kukub, siis kohe tormab mõni täiskasvanu teda lohutama. Või siis lihtsalt, tänaval vaadatakse lapsi suure naeratuse ja heldimusega, ainuüksi selle pärast, et nad olemas on. Mutikestest rääkimata, minu suureks üllatuseks teevad seda ka a la teismeeas poisid (no kujuta nüüd ette sellist trotsi täis teismelist, keda miski ei koti). Ok võibolla on ka asi veits selles, et meie tänaval on noortel popsukoht (Vanaema, ära muretse, pole meil siin mingi narkourgas). Seda sisseelamise asja elame-näeme. Pole veel jõudnud lapsi kooli panna. Marta igatahes juba tormab mööda mänguväljakuid ja karjub Hola! kõigile.

+reisimine // Mhmh

fullsizeoutput_345f

Alcazaba kindlus Malagas

MIINUSED:

-sõbrad !!! sõbraad!!!! Ma pole selline sõbrannataja, kes iga päev istuks telefoni otsas ja vahetaks päeva muljeid ja tegemisi ja ausaltöeldes ei saa ma ka oma sõpradega kuigi tihti kokku, sest et töö ja pere ja vahemaad. Kuid mõte, et puudub võimalus aegajalt kodust jalga lasta akusid laadima, ajab mind päris hulluks // Mhmh. Ja sugulased!!!

-kodumaalt lahkumine // Kersti Kaljulaiu vabariigi 100-aastapäeva kõne pakkus mulle, kui suurele kodumaa-armastajale, tohutult tröösti ja julgustust. Lisaks välismaal elavad sõbrannad, kes kinnitasid, et alguses on küll raske (tol hetkel ei arvanud ma, et alguses emotsionaalselt nii raske võib olla), aga hakkama saan kindlasti

-laste kohanemine – juba Eestis nii sõiduvees – loevad vabalt, kirjutavad, kasutavad huvitavaid raskeid väljendeid eesti keeles, toredad kasvatajad ja sõbrad // Seda ma muretsen natuke aeg-ajalt siiani. Aga avatud suhtlemist saab siin kindlasti väga hästi õppida. Ka esialgu vaid käsi ja jalgu kasutades.

-metsad, rabad, sammal // LUMI!!! Eriti kui kõik sotsiaalmeedias oma imelisi lumerohkeid jõulupilte postitavad. Mägedes võib midagi isegi leida. Rabasid ilmselt mitte, järvekesi küll. Pole siiani veel jõudnud vaatama. Suvel Eestisse tulles, teen kindlasti ühe esimese asjana metsa-raba-männimetsaga ranna tuuri.

-oma pesa ja asjade puudumine/ mugavusstsoonist välja/raske õiget koht leida /jälle uus kohanemine //  Asjadest loobumine oli Eestis väga vabastav. Soovitan kõigile 🙂 Aga juba siin olles, tuli ikka mõne asja järgi igatsus. Eriti siis, kui üleüldine kass peal oli. Kui uus elukoht juba olemas, siis loksus kõik jälle paika. Muideks, see mida ma Eestis muretsesin, et kõik ju võõras a la poest ei leia tuttavaid lemmikuid toiduaineid (tervitused Maritile!), pole üldse probleem. Ongi huvitav uusi asju proovida ja tegelikult on ka kõik olemas (isegi hapukoor ja keefir nt, mis on küll megakallis). Linda küll kurdab, et piim ei maitse nii hästi kui Alma või Farmi oma, aga me oleme umbes ühte kahekümnendikku siinsest piimasortimendist proovinud.

fullsizeoutput_3458

Uus koduke. Üürileping on praegu  11 kuuks (sest 12 kuust on üürijal juba suuremad õigused ja seda ju ometi üürile andja ei taha). Bienvenido!

-keelebarjäär / erinev tunnetus – huumor, inimeste mõistmine / liiga kuumaverelised / teine mentaliteet // Mhmh! Siiani tundub see avatus ja ülevoolav emotsionaalsus tore hoopis, isegi kui naabrid karjuvad üksteise peale. Hispaanlased, noh. Ja ega nad siis nii hullult joviaalsed ka pole, ikka siis,  kui on põhjust – lapsed, nunnud koerad, vein jms. Välkudega on nad ikkagi üsna reserveeritud, eriti vanemad inimesed. Võibolla ei oska inglise keelt nii hästi vms. Aga nii kui räägid nendega hispaania keelt, kukuvad jutustama, nagu vanad sõbrad. Eks selle keele ja suhtlemise teema juures võib kunagi pikemalt peatuda 🙂

-kliima – jep! Suvel liiga kuum! Mina, va kuumapõlgur, oleks oma aruga vist pigem Norrasse või Inglismaale kolinud, aga praegu on nii ja vaatame, mis saab 🙂 // Sisemaal olla veel kuumem st siin ei saa vast nii hul asi olla. Eks teeme suvel tagurpidikliimapagulust, kui väga hulluks läheb.

-lapsed vaid vanemaga kuni 12.a. – liiga palju aega lastega???? // Mhmh! Jälle häda, liiga palju aega lastega. Eriti praegu, kui nad veel koolis ei käi. Kuigi nad on väga iseseisvad ja leiavad omale ise tegevust, siis tööasjadele keskenduda nii ikka ei saa. Aga küll lahenduse leiame.

a423ybrtqho%jusdzjmkbg

Fuengirola rand. Julgemad on jalgupidi vees ja hulljulgemad ka ujuvad. Me saime seepeale kohe köha, niiet enam ei riski.

-arstiabi – kui kellelgi midagi viga, kas saab kiirelt abi // Kiiret arstiabi pole veel ptüi-ptüi-ptüi vaja läinud. See on rohkem selline isiklik hirm, kui pole tuttavat arsti või telefoninumbrit, kuhu helistada. Väidetavalt jällegi, pidi siin arstiabi kergesti kättesaadav ja heal tasemel olema. Praegu võtan hoogu, et hambaarstile minna. Kuigi hambaarste on siin samuti iga nurga peal nagu ka juuksureid, pole veel julgust olnud ühestki neist sisse astuda. Tervitused mu maailma parimale hambaarstile Eestis!

-kant liiga turistico // Ei saa kurta. Üldisemalt küll, jah, on siin Costa del Solis kindlasti kõvasti rohkem turiste, kui kuskil sisemaal. Fuengirolas rannapromenaadil tuli küll hetkeks mõru maik suhu, kui suurte turistihotellide vahel ainult väljamaa pensiokaid ja põduraid kohtas. Aga siin Arroyo de la Mielis on enamus kohalikke ümberringi. Vahetevahel kuuleb ka inglise või soome keelt, seda põhiliselt peatänaval. Oo ja esimesel päeval, kui ma lastega siin kohalikku kanti uudistama läksime, nägime kohe ka esimesi eestlasi. Suvel on kindlasti olukord teine. Aga põhiline turismipiirkond jääb ikka meist allapoole, mere äärde.

-palju sisserändajaid isegi, ei tea kuidas kohalike suhtumine on // Tegeleme usinalt keele õppimisega. Või vähemalt Margus tegeleb. Ma olen veits laisk ja loodan prantsuse keele oskuse abile. A see on umbes nagu eesti ja soome keel, et tunduvad sarnased, aga ometi täiesti erinevad.

-suur tööpuudus // See pidi küll probleem olema, eriti talveperioodil, kui palju turistidele suunatud meelelahutusasutusi ja poekesi suletud on. Oma kohti hoitakse hästi. See paistab ka väljapoole. Mitmed supermarketite kassapidajad on juba 3-aasta tagusest käigust tuttavad. Ja selle asemel, et samal töökohal tülpinult asju piiksutada, naeratavad nad ikka sama säravalt ja viisakalt. Ja pakivad sul ka asjad kotti ära, kui ise kohmitsema jääd. Margus siin kommenteerib vahepeale, et isegi prügivedajad on siin ka supertoredad ja viisakad. Lasevad vilet või laulavad tööd tehes. Marta oli ühte modellivälimusega hombret vaatama jäänud, siis see kohe teretas teda suure naeratuga. Mul õde ütles, et siin teenindavatele kohtadele on kandidaate ikka nelja kohaliste numbritena. Ja enamasti eelistatakse hispaanlasi. 

-rohem erinevaid makse // Seda infot peaks täpsemalt uurima, keda huvitab. Meil tuli selline järeldus seoses firma loomise ja kinnisvara soetamisega siin. 

-IT-ndus maha jäänud // Ei oska veel hästi kommenteerida. Ametlik asjaajamine käib siin igatahes ikka veel “vanal heal” mine-ise-kohale-(seisa meeletus järjekorras)-ja-täida-paberid-(ja tule mitu korda tagasi)-meetodil. Meil Arroyos katsetatakse praegu süsteemi, et saaks ametniku juurde aja Internetis kirja panna. Jep. Success! Taotluste esitamisest või mõningate arvete (nt vee) maksmisest üle neti võib vaid unistada.

-bürokraatia ja manjaana // Nendest kahest räägitakse Hispaania kohta hirmsaid legende. Bürokraatiat saame siin lähiajal tundma, kui hakkame NIE-sid (Numero de Identidad de Extranjero – välismaalaste ID nr, mis tuleb teha, kui elad siin kauem kui 3 kuud) ja Empadronamientot (sissekirjutus, meil vajalik laste kooli panemiseks) tegema. Kooli saamise süsteem on suhteliselt sama nagu Eestis, ise ei otsusta midagi, kui just pappi ei köhi. Manjaanat aga, selle halvemas mõttes (keegi ei viitsi midagi teha, ei ilmu õigeks ajaks kohale jne), pole ma siiani kohanud. Töömehed tulevad ka pühapäeva hommikul torusid parandama ja kinnisvaraagentuurist helistatakse sulle juba ise, kui oled mõned minutid hilinenud. Kõigil on ju hirmus tihe graafik. Aga manjaanat, selle parimas mõttes – kui puhata ja pidutseda, siis kogu hingest, asjalik jõuab homme ka olla – olen ma siin juba selle lühikese aja jooksul palju näinud (ja kuulnud:D).

OK. Miinuseid tundub rohkem. Läksime!

fullsizeoutput_3397

Lihtsalt üks ilus külake. Benahavis.

Advertisements