Märtsi lõpp 2019.

Keda paberimajandus ei huvita, võib heaga terve peatüki vahele jätta.

Vahepealne aeg on kulunud eri ametiasutuste vahel jooksmisele ja närvide kulutamisele. Laste koolipanek on siin täielik väljakutse. Veebruari lõpus politseisse NIEsid tegema minnes selgus, et sellel pole üldse mõtet, sest kooli jaoks on tarvis residenciat. Või nii meile vähemalt politseist öeldi. Panin siis internetis residenciate tegemise aja mulle ja lastele  – tadaaa…aprilliks. Poolteist kuud ootejärjekord. Ja nii igaks-juhuks panin ka ära ühe sissekirjutuse ehk empadronomiento aja. Selle sain samuti aprilliks. Siiis ühel hetkel selgus, et keegi ei aktsepteeri siin laste ID-kaarte, vaid on vaja sünnitunnistusi, mis peavad olema hispaaniakeelsed ja notariaalselt kinnitatud. Ma siis suure hooga kohe kirjutasin kõikvõimalikesse tõlkebüroodesse ja saatkonda, et ruttu vaja dokumente. Kõik olid hirmus abivalmis tõlkima ja apostillima, ainult Luisa tõlkebüroo kinnitas sama juttu, mis saatkondki hiljem, et Viini konventsiooni kohaselt piisab CIEC formaadis sünnitõendist, mida pole vaja ei tõlkida ega notariaalselt kinnitada ja saab tellida otse Õnnepaleest umbes 6x odavamalt – 10 € eest. Tänu abivalmis sõpradele (suur-suur aitäh!) jõudsid peale pikka närveldamisaega vajalikud dokumendid (ka abielutunnistus, sest minu nimi on peale laste sündi muutunud) meile Hispaaniasse kohale. Aga sellega saaga ei lõppenud. Läksime kooli, et dokumete sisse viia. Õnneks saab meie linnas seda terve märtsi kuu jooksul teha. Tuli välja, et seal ei huvita praegu kedagi, kas oleme residendid või mitte. Sealt suunati meid hoopis edasi linnavalitsusse, et laseksime erandkorras endale sissekirjutuse teha. Linnavalitsusest saadeti meid kohe pikalt, sest väljaspool järjekorda vastu ei võeta. Läksime siis teine päev uuesti, meil ju vaja ruttu märtsis see ära teha, sest koolis hiljem avaldust vastu ei võeta. Passisime seal koos lastega mitu tundi. Registratuurimutt oli nagu Eestiski mõningad vanakooli registratuurimutid. Omadele sokutas aegu vahele, meile laiutas käsi ja ülbitses veel pealekaupa. Egas midagi, läksime saba jalge vahel (või pigem vihast ja pettumusest muserdunult) kooli tagasi. Mina olin selleks ajaks juba koopiakeskuse inimestega sõpsiks saanud, sest vajaminevate paberite hulk on nii sentimeetrine – kõikide ID-kaardi koopiad, sünni- ja abielutunnistuste koopiad, tervisekindlustused, pangaväljavõtted, üürilepingud, kooliavaldused, politseitõendid, riigilõivukviitungid maitea-mitmes-eksemplaris. Appiii!!!!! Koolis õnneks oli tore sekretär, kes peale pikka kurtmist-veenmist (tänks Kerti, et aitad!) võttis meie paberid vastu. Lõpptulemus on see, et saame sügisel küll jumal-teab-kuhu-kooli, aga vähemalt avaldus on antud! Keeegi võttis selle lõpuks vastu. Meie kõige suurem stress on seljatatud.

Fun fact 1: Haridusosakonnas ei tea keegi mitte midagi. Ei seda, mis dokumente on kooli astumiseks vaja, kui seda, mis kool on üldse meie piirkonnakool. Internetilingid on kõik vigased või räägivad eri juttu.

Fun fact 2: Riigilõivud pead pangas tasuma sularahas ja järjekorras eelistatakse panga kliente st et võid oodata tunde, enne kui löögile saad. Iga uus tulija, kes on panga klient, saab sinust enne jutule.

Fun fact 3: Kui koolis sekretärile muret kurtsime, et me ei saa sissekirjutust õigel ajal tehtud ja seetõttu ka plusspunkte eelistatud kooli jaoks, kuulis seda samas järjekorras seisnud mees, kes tuli pärast lahkelt ühe kohaliku bossi kontakti jagama. Tema olla mõni aasta tagasi samas olukorras olnud ja sai temalt abi. Inimesed on siin toredad, ma ütlen (va linnavalitsuse mutid)

Seda, kas ja kuidas me oma residenciad ja sissekirjutused tehtud saime, võite lugeda juba järgmises osas.