Bueno, sõbrad. Lõpuks on kätte jõudnud see hetk, kus ma leian aega ja jaksu, et kõike siin toimuvat pisut kirja panna (kõigest 2 kuud hiljem). Meie äraminek ja reis siia Hispaania lõunarannikule kujunesid väga tormiliseks ja isegi kuuajane paus, enne kui suutsime oma kodu leida, oli liiga vähe, et sellest kolimise, väsimuse ja emotsioonide virrvarrist  toibuda. Ja ega tegelt ole veel siiani toibunud. Aga siin me nüüd oleme – päike paistab, meri ja mäed on kiviga visata, inimesed on sõbralikud ja lärmakad ning juba hakkab meenuma, miks me siia üleüldse kolida tahtsimegi. See kirjutamise asi on mulle muidugi veits võõras ja raske, sest peale keskkooli kirjandeid eriti midagi pikemat peale postkaartide ja emailide kirjutanud polegi. Niiet nevermind mu kirjavead ja konarlikud lausekonstruktsioonid – laske neist lihtsalt üle.