Kuigi see blog on mõeldud sõpradele ja perele, kes on ilmselt kõik seda lugu juba kuulnud, siis ikkagi panen siia kirja ka pisut eellugu, miks me otsustasime Hispaaniasse üleüldse kolida.

Kõik sai alguse sellest, kui üks mu vana tuttav võttis ühendust ja ma kurtsin talle, et tahaks ka vahel elu pausile panna, ukse kinni lüüa ja põgeneda kuhugi, kus rutiin ja lõputuna näivad kohustused mind kätte ei saaks. See oli 2017.a septembris. Nojah, ega ma seda siis tollel hetkel nii tõsiselt ei mõelnudki. Vajasin lihtsalt pisikest puhkust. Aga umbes samal ajal hakkas ka Margus rääkima, et võiksime kolida kuskile soojale maale. Õigemini, temal oli kohe täpselt teada, et see võiks Hispaania olla. Selline avaldus tema poolt oli üsna erakordne, sest arvasin ta pigem olevat sellise koduhoidja tüüpi. Põhjuseid, mis selle otsuseni viisid, oli muidugi mitmeid.

Kuigi meil mõlemal oli olemas (stabiilne) töökoht, tundsime, et ei tahaks enam nii jätkata. Minu tööpäevad olid pikad. Olin pidevalt väga väsinud, midagi teha ei jaksanud. Lastega saime koos olla ainult õhtupoolikuti mõned tunnid. Nädalavahetused olid ka kaootilised, kuna Margusel oli teatavasti öötöö ja tema töö oligi enamasti nädalavahetustel. Niiet ühist pere-aega oli meil väga vähe.

Väsimust süvendas veel pikk rassimisaeg maja juures. Tegelikult kolmest aastast viimasel alles tundsin, et enam-vähem kõik on majas ja aias juba minu käe järgi. Aga vana kolu ja koristamist, mis seal oli, uuh.. ei taha meenutatagi. Pidevalt oli “to do”-list asju täis ja otsa ei näinud. Garaažid ja keldrid saime alles enne maja müüki panemist lõplikult korda, kuigi juba vähemalt 3x oli kaubikutäis sodi prügimäele veetud. Paksu kultuurikihiga vana maja renoveerimise rõõmud.

No ja mis seal salata, pidev rahaprobleem ei tee ka just elu rõõmsamaks. Remondilaenud, kommunaalid-toidukulud igakuiselt tasutud, ega muuks raha jätkunudki. Väljavaade sedasi edasi elada veel kümme ja rohkem aastat, ei tundunud väga ahvatlev. Tuli midagi ette võtta. Ütlete nüüd, et tasuvam töökoht oleks tulnud leida. Jep, kandideerisingi teisele tööle ja ei saanud seda. Margusel kah tol hetkel just polnud tööalaselt olukord kiita. Pealegi tekkis meil teistsugune plaan elatist teenime hakata, aga sedasi laenude otsas see poleks olnud võimalik. Või jah, mõnele riskialtimale ehk oleks, aga meie sellised jällegi pole.

Ah ja muidugi oma osa mängis ka oktoobrikuine sügiskaamos. Ilmad olid kehvad, töölt koju jõudes oli koguaeg pime. Nii meil see otsus sündiski.

Tegelikult olime ennegi mänginud mõttega, et võiks mingi aeg kuskil teises kultuuris ja keskkonnas elada. Seda enne laste sündimist. Aga sinna need mõtted tol ajal jäidki. Mugavuse taha ilmselt. Ja muidugi peab sel juhul ka olema selline töö ja sissetulek, mis seda kõike võimaldab.

Päris väikeste lastega kuskil ringi rännata. No müts maha, kes viitsivad ja jaksavad. Mul üks klassivend on lastega juba nende sünnist saati kogu maailmas ringi reisinud, nüüd on neid juba kolm. Vaprad vanemad, ma ütlen. Aga lapsed on maast madalast maailmakodanikud.

Tegelikult me ju ka ise käisime, kui lapsed väiksemad olid, Hispaanias mu vanematel külas. Oli tore ka, aga lõpmata väsitav. Siiani imestan, kuidas meil õnnestus 1,5- ja 4-aastast autosõidu ajal rahulikult paigal hoida. Varem mind kohutas juba ainuüksi Trt-Tln vahemaa läbimine, sest ega meie reisid pole mingid 4h-sed nautlemistripid, vaid kui autojuht on otsustanud jõuda punktist A pinkti B, peab ta seda ka võimalikult kiiresti ja ühe jutiga tegema.

Niisiis olid lapsed juba piisavalt suured, et hirmu nendaga autoreisile minna polnud üldse ja samas piisavalt väiksed, et koolikohustus meid ühte kohta veel seoks. Parim aeg minemiseks. Nüüd või mitte kunagi (kui dramaatiline :P).

Advertisements